VALGUS ON MEIE JÕUD
VALGUS ON MEIE JÕUD Perpetuum mobile – igavesti liikuv e. igiliikur on mehhanism, jõumasin, mis liigub, teeb tööd igavesti, saamata energiat väljastpoolt. Idee luua selline agregaat on ahvatlenud paljusid ammustest aegadest tänapäevani. Igiliikuri loomisega on tegelenud nii petised, idioodid kui ka geeniused. Igiliikuri kirjeldusi on Leonardo da Vinci eskiiside hulgas ning Julius Robert Mayeri viisid energia jäävuse seaduse formuleerimiseni just viljatud katsetused taolise masina loomisel. Petistest on kuulsaim ilmselt 18. sajandil tegutsenud dr. Orffyreus, kes leiutas umbes 300 igiliikurit ning müüs neist mitu sõja- ja rasketööstusettevõtetele. Üks tema agregaat pöörles ja tõstis raskusi ning töötas pitseeritud ruumis mitu kuud – ilmselt oleks töötanud veel pikalt, kui leidur poleks tülli läinud teenriga, kes peenikese nööri abil masinat käigus hoidis. Ja loomulikult on perpetuum mobile loomine olnud läbi aegade nii-öelda poolearuliste leidurite meelisala. Näitusel „Valgus on meie jõud“ eksponeerin ma enda loodud perpetuum mobilet. Jäägu näituse külastaja mõelda, kas tegemist on petise, poolearulise või geeniuse vaimusünnitisega – teadupärast ei pruugi need mõistedki mõnel puhul üksteisest eristuda. Ja lõppude lõpuks see polegi oluline – oluline on idee. Selline masin päästab energianäljas vaevleva maailma – inimkond ei vaja enam tuumaelektrijaamu, kahanevad naftavarud ei ole enam probleem, väheneb looduse saastamine. Luues perpetuum mobilet olen ma tegelenud maailma parandamisega, isegi maailma päästmisega, ning ühtlasi käsitlenud „igavikulist“ teemat – nii nagu kunstnikult tihti oodatakse. Minu loodud mehhanism, täpsemalt öeldes mehhanismide süsteem koosneb erinevatest detailidest, jõuülekannetest, ühendustest. Masinapargi üldpilt on pisut lihtsakoeline, erinedes enamtuntud igiliikurite tihti visuaalselt ülipeenetest konstruktsioonidest. Tähtsaim erinevus seisneb selles, et minu perpetuum mobile tõepoolest töötab. Masina poolt tehtav töö seisneb taime, kauni roosi sirgumiseks vajamineva valguse tootmises. Siit tulenevalt ka projekti pealkiri: „Valgus on meie jõud“. Ja tõepoolest, valgus on meie jõud, seda nii otseses kui kaudses, „valgustuslikus“ tähenduses. Füüsikaseadused on seljatatud, maailm on päästetud, me ei vaja enam isegi päikest ega universumit enda ümber – oleme võimsamad kui Jumal... Igiliikuri poolt toodetava valguse paistel sirguv taim on märgilise tähendusega, sümboliseerides niihästi funktsionaalsust, elutegevuseks vajaliku hapniku tootmist kui ka elu ennast oma esteetiliste ja vaimsete väärtustega. Muusikute, kunstnike ning ka näiteks poliitikute, suurriikide juhtide inspireerijana on roos olnud populaarseim lill läbi aegade. Ilmselt enim tuntud on roos armastuse sümbolina. Antiikmütoloogias on roos Isise ja Aphrodite tunnusese, sümboliseerides kevadet ja taaselustumist. Roosi peetakse ka Kristuse kannatuste sümboltaimeks. Viis kroonlehte õies sümboliseerivad viit haava Kristuse kehas – nelja ristilöömise ja üht torkehaava. Projekti „Valgus on meie jõud“ eesmärk ei ole veenda inimesi perpetuum mobile olemasolus. Alati leidub neid, kelle maailmataju kammitseb uskmatus. Jäägu see nii. Minu projekt on eelkõige jutustus, mille erinevad kihistused seob ühtseks tervikuks müüt salapärasest masinast, perpetuum mobilest, ammendamatust elu ja energia allikast; jutustus eksistentsiaalsetest küsimustest, lunastuse otsimisest, igatsusest millegi püsiva ja igavikulise järele postreligioosses, maailma teaduspõhiselt kirjeldavas ühiskonnas. Konkreetsed tõlgendusvõimalused jätan teadlikult avatuks. Usun et minupoolne püüe „kõike ära seletada“ asetaks projekti ideestikele ning neid visualiseerivale, installatsiooni materiaalsele, füüsilisele kehale liigsed raamid. Pealegi on minu kui kunstniku eesmärk kõnetada inimesi eelkõige mulle omases keeles, kasutades mulle iseloomulikku skulptuuri- ja heliinstallatsioonimeediumit.Jass Kaselaan
