Haapsalu Linnagaleriis saab praegu näha Marko Mäetamme uut näitust „10 viimast päeva“. Näitus on peaaegu täies mõõdus nähtav ka kunstniku Facebooki kontol. Lisaks joonistustele, mis dokumenteerivad koomiksi laadis selle näituse sündimist, on võimalik vaadata ka kaheksat animatsiooni. Neist üks on vaatajate palge ees esmakordselt.
Marko on kunstnik, kes oma väljendusvahendeid pidevalt muudab. Täiendab vanu võtteid ja lisab mängleva kergusega uusi. Ta ei vaeva ennast uute tehnikate detailse tundmaüppimisega,vaid lihtsalt kasutab neid. Ilma, et manuaali loeks. Tegemist kombinatoorikavõttega, kus visuaalse sõnumi võimendamiseks kasutab kunstnik tehniliselt näiliselt sobimatut vahendit.
AAAAAHHHHHHH. Nüüd kukkus eriti nõmel lause välja.
Veelkord: See võimaldab tal teatava süütusega kasutada uuemaid tehnilisi käike, ilma, et .... mida? Ilma, et mis ta teeks. ( Äkki ta ikka teeb ja ei näita välja?) Kust mina teadma peaks, mis ta teeb või palju ta tegelikult oma otsuseid põeb. Rumal ta kindlasti ei ole. Täitsa tark on. Maalt pärit. Äkki on veel kava ka? Maakad on ju kõik kavalad. Pagan, laps seletab midagi, üldse ei saa keskenduda.
Tonn briketti ...tonn briketti ... tonn briketti ... tonn briketti ...
Hästi. Marko tuli galeriisse Ürgega, kaasas väike karbike näitusega.
Karbis oli 121 joonistust ja neli dvd-d. (appi see saade käib juba. Kurat küll). Ma teen pärast edasi.
Lahe. Ausõna! Mina küll ei näinud ei pingviini, jänest ega gorillat. Huvitav, kas ma alluksin hüpnoosile?
Niisiis. Vahetasime viisakusi ja teravmeelsusi ja hakkasime seda näitust ülesse panema. Kuidas on õige, kas ülesse või üles? Mina ja Ürge veeretasime bostikast kuulikesi ja Marko litsus joonistused seina. Joonistuste paber oli teistsugune. India paber. Seda pidi saama sealt poest Londonis. Terve paki mingi väikse summa eest ... Naelte eest kusjuures.
Nii. Nüüd ma olen siin toas. Siis telekas ei sega. Aga voodis istuda on tegelikult jube mage. Arvuti on alt soe ja tugijalg on natuke liiga järsu servaga.
Marko otsustas paigutuse teha nii, et asi oleks loomulik ja aus. Et hakkame lihtsalt järjest tulema ja rida lõppeb siis, kui joonistused otsa lõppevad. Video näitamiseks kasutasime telekat. Uus 52“ plasma. Mängija on minu oma. Tõin kodust kaasa, sest tehnikaga on alati üks jama. Kord ei ühildu üks, kord teine juhe. Mõnikord on seal tagapaneelis mitu ühesugust auku ja ei julgegi kõiki proovida, sest mine sa tea. Mingil juhul läheb signaal sisse ja mingil juhul välja. Selle asemel, et ilusti kirja panna in ja out, kasutatakse tihti ikooni, mis annab selle augu kasutamiseks veel rikkalikult võimalusi.
Tonn briketti ...tonn briketti ... tonn briketti ... tonn briketti ...
Kui ma kontorist tagasi tulin, (tuli välja et Ivaril oli sünnipäev, tahmakassett oli tühi jne), siis oli Marko koos abikaasaga paigutanud teleka ja toolid hoopis teise kohta. Noh väga hea. Ma ise oleks mujale pannud. Aga las ta olla. Panime teleka käima ja kohe kõik töötas. Veidike timmisime pildi edastust. Mul on kodus ka selline telekas ja ma jätsin loodetavasti väga kompetentse inimese mulje. Pult elegantselt sõrmede vahel, nägu tõsine, asjalikud kommentaarid huultel ...
Tonn briketti ...tonn briketti ... tonn briketti ... tonn briketti ... Üks tonn tuleb veel kuuri alla viia. Kolm on juba viidud. Selg on täitsa kange.
Läksin kohvikust natuke varem ära, et valmis teha hoiatussilt. Kuna mõned animatsioonid kujutavad suguühet, teistes on perevägivalda. Punamütsikeses tapetakse hunt siis kui ta on duši all. Jahimees tapab, suure noaga. Marko ütles, et see on Psüho järgi tehtud. Väga hea animatsioon. Väga hea muusika ja montaa¾ on ka ladusam. Ladusam kui eelmistel. Tubli poiss! Nii võib jääda mulje, et eelmised on halvasti monteeritud. Tegelikult ei ole. Siin ei saagi eriti midagi valesti olla. Aga lihtsalt see lause mõjub kuidagi asjalikult ja professionaalselt.
Läpaka jalg soonib reie (reite, natuke ülevaltpoolt põlve) alaosasse. Varsti sureb jalg ära. Tulevad „sipelgad“. Peab siva valmis tegema.
Sittagi ei oska enam öelda. Täitsa vaakum. Ekraanilt peegelduvad tuule käes lehvivad kaseoksad. Tuul on jube vali. Homme viin selle viimase tonni ka kuuri. Huvitav kuhu see panna? Ruumi on jube vähe.
Seega on näitus avatud. Vaatamata kiusatusele kaeda asi ära Facebookis, soovitan kohapeal ära käia. Varsti tuleb õudusfilmide festival ja sel ajal on Marko näitus veel üleval. Ja facebookis on Markol pildid täitsa töötlemata. Koledad ja hallid. Ta ikka ei oska Photoshoppi.
Nüüd on vasak jalg juba täitsa surnud. Panen jalad natke risti. Noh üks üle teise ja teen varvastega ringjaid liigutusi. Aga Dell teeb ikka väga raskeid arvuteid. Peab see alles rüpp olema mis selle raali välja kannataks.
Lõpetuseks võiks öelda, et Marko Mäetamme näitus on väga hea, tegelikult ka, ja noh, käige kindlasti vaatamas.
