Peeter Linnapi näitus tõi kaasa endaga mitu kunstivälist, ja mitte rõõmustavat, uudist. Esiteks sai kinnitust fakt, et on aeg muuta meie riigi nime. Et ei tekiks arusaamatusi. Eesti Vabariik tuleks kiiresti ümber nimetada Tallinna Vabariigiks, või kui silmas pidada tulevikku, siis ehk kohe Lõuna Helsinkiks. Miks? Kuna Helsingisse saab nüüdseks sõita juba iga poole tunni järel ja tagasi ka. Marsruudil Tartu Haapsalu või Haapsalu Pärnu aga üks kord päevas!!! Helsingisse jõuab meritsi kõige kiiremini poole tunniga, Tartust Haapsalusse kuuega. Mööda maismaad. Mis siis ikka. Kahekümneesimene ssajand. Me ei sõltu enam niipalju füüsika seadustest, kui rahavoogudest. Palgakeskmine,mille järgi riigikogulased oma sissetulekuid reguleerivad, lubab igal Eestlasel soetada endale oma transport. Mis sest, et seda keskmist teenib näiteks minu tutvusringkonnas 40% ülejäänud alla selle. Nemad ei ela ka siiski Tallinna Vabariigis, vaid kuskil mujal. Sellele kohale ei ole veel nime leitud, aga parafraseerides Tallinna linnapead,Tallinn ootab meid kõiki. Juba linnapiiril pistetakse kõigile muulastele (mittetallinnlastele) kätte rahakott keskmise palgaga ja antakse aadress, kus ta elama hakkab. Igaks juhuks peaks rakendama siiski ka mingit tähistamist, umbes nagu Kolmandas Reich`is juutide puhul. Näiteks viite kollast lõvi.
Hästi. Teine halb uudis oli see, et Haapsalu Linnagaleriil puudub moodsa tehnoloogia valmidus. Nimelt osutus galerii peamiseks trumbiks peetud tugev loomulik valgus peaaegu katastroofiks. Mitte küll galeriile endale, aga Peetri tööle küll. Kuna ruumide pimendamine on kaasaegsetes galeriides üsna igapäevane asi ja tulevikus tõenäoliselt muutub veel olulisemaks, seoses video- ja slaidiprojektorite järjest sagetama kasutusega erinevates projektides, siis on aeg,või oli juba ammu aeg,leida lahendus ruumi paindlikuks kasutuseks.Niisiis, kallis külastaja, galeriis ie ole mitte remont, ega kolimine, vaid eesruumis avanev müra kujutab enddast katset odavalt pimendada ruumi. Kallist lahendust ma veel leidnud ei ole.
Seoses eelpool nimetatud asjaoludega lükkus näituse avamine edasi, kuid ma loodan, et see ei vähenda külastajate aktiivsust. Nüüdseks on ta avatud.
Peeter Linnapit ei ole mõtet publikule laiemalt tutvustama hakata. Kes loeb veidigi kunsti ja kultuuriga tegelevat ajakirjandust, on tema nime kohanud, kas kunstniku või teoreetikuna.Fakt, et ta on õppejõud üsna mitmes Eesti kõrgkkoolis, peaks olema piisavalt kõnekas, et iseloomustada Peeter Linnapi positsiooni Eesti kultuuris. Ta on algatanud mitmeid diskusioone, mis puudutavad nii Eesti kunstikõrgharidust, kui ka kunsti. Ametlikes akadeemilistes ringkondades Peeter ega tema arvamused ehk eriti oodatud ei ole, kuna kompromiss bürokraatliku ringkaitsega tal eriti ei õnnestu. Loeme seda talle veaks."" Haapsalusse toob ta aga näituse.
Näitus on erandlik. Erinevalt tavapärasest on eksponeeritud ainult üks töö. Kui te aga kohale jõuate, siis saate aru, miks. Tegemist on videomeditatsiooniga, kunstivaldkonnaga, mida Haapsalus varem näidata ei ole õnnestunud. Kuna ma ei orjenteeru selles vallas vabalt, siis palun minu arvamust võtta teatava reservatsiooniga. Kuid sõnavabaduse aegu ... Tegemist ei ole rõhuvalt intellektuaalse teosega. Vaataja ei pea olema läbi lugenud virnade viisi erialast kirjandust, et saada milestki aru. Just emotsionaalse elamuse saamiseks soovitan tee galeriisse ette võtta.Väike õpetus varasele koolieale: minge galeriisse, eelistatavalt üksi, ja istuge sinna paigutatud toolidele. Vaadake ja kuulake. Kõik. Unustama peaks siiski ka asised mõtted, nagu raha ja eriti raha. Muid muresid kaasaegsel inimesel nagunii ei ole. Mida ei tohiks teha? Kiigata uksevahelt ja langetada kiire otsus:"jama". Jama on siis, kui te ei suuda vabastada end eelarvamustest. Muid takistusi ei tohiks tulla. Te olete tegelikult vastuvõtlikud küll, kui julgete seda endale tunnistada. Veel tuleks arvestada, et see ei ole film. Kuid ärge kartke. Erinevalt paljudest videoinstallatsioonidest ei püüta teid ei kurdistada ega muud soppa kaela kallata. Peeter Linnapil on õnnestunud luua kujnd, mis ei koorma, vaid vastupidi, annab positiivse laengu.Siin ei ole midagi, mille puhul saaks tekkida omamise kiusatust. Pigem on tegu kutsega olemisele. Ühele olemise viisidest. Me peame lõpuks jõudma niikaugele, et oskame eristada head halvast. Kunsti, mis med kõnetab sellest mis meid ükskõikseks jätab. Uskuge, see ei sõltu kvantiteedist ega matejalist või tehnikast, mida kunstnik kasutab. Oluline on kvaliteet. Idee kvaliteet, mille abil kunstnik teiega suhelda püüab. Pean tunnistama, et ka mul on olnud priske kompleks videokunsti suhtes. Võibolla tuli see sellest,et esimene kogemus oli negatiivne? Võibolla puudus oskus tajuda. Pole tähtis. Tähtis on jätkuv soov saada kunstilt ja kunstnikelt seda, mida me kusagilt mujalt ei leia. Kas seda "seda" on võimalik defineerida, on juba kõrvalise tähtsusega. Veelkord, kallid näitusekülastajad, "see" on olemas.
Kuna autori kommentaarist selgus, et kõk katsed tööst rääkida vaid vähendasid elamuse kvaliteeti, siis ei püüa ka mina rohkemat. Minge ja vaadake. Kui ei meeldi, mis teha, kui aga meeldis, olete millegi võrra rikkamad. Sellele rikkusele ei pääse ligi ei pätt, ilm ega maksuamet. See kuulub ainult teile.

Agur Kruusing