Kaido Ole

Haapsalu Linnagaleriis avati viiendal mail Kaido Ole maalinäitus. Sellega kaasnes ka galerii kümnenda aastapäeva tähistamine, kuhu oli kutsutud kõik kunstnikud, kes galeriis esinenud ja inimesed, kes galeriiga ja kultuuriga seotud. Kohal oli küll rohkem rahvast kui muidu, aga tundub, et kunst ei ole siiski Eestis veel see asi, mille pärast ühest linnast teise raatsitakse sõita. Aga noh, kes ei tulnud see ei saanud.Kaido Ole on kunstnik, kellest viimasel ajal on palju kirjutatud ja räägitud seoses tema näitusega "Basic" Rotermani Soolalaos. Praeguseks hetkeks ripuvad tema ja Marko Mäetamme ühistööd Kunstihoones näitusel "Joung British Art". Kas oskakski midagi lisada Karlo Funki ja Eha Komissaarovi tekstidele. Need peaks huvilistele kättesaadavad olema kas raamatukogudes või internetis.Haapsalu väljapanek on teatav läbilõige Kaido Ole viimaste aastate loomingust. Siin on kuus tööd viimaselt näituselt "Basic", neli pilti Vaalas toimunud näituselt ja üks pisike, aga väga uus töö kohe sissekäigu juures. Vaatajat peaks kohe köitma Ole hitiks tituleeritud suur roosiga maal, mis meelitab vaataja ligi realistliku, suure õiega. Veidi hiljem märkab publik roosi ees onaneerivat mehikest, jagamas nestet oma võimaluste piires. See pilt peaks olema võtmeks, et kontakti saada teiste töödega. Samas arvan, et viimasega Ole puhul probleemi ei tohiks tekkida. Nii vaatajasõbraliku kunstnikku annab teist otsida. Jutustus on lihtne, kujund kergesti loetav, teostus lakooniline ja puhas. MOODSASTKUNSTISTTAVALISELTMITTEMIDAGIARUSAAV publik saab kergendatult ohata. Kusagilt ei pea otsima varjatud allteksti, vaatajat ei alandata, keegi ei hammusta, ega püüa sulle solki kaela visata. Lolliks ei jää keegi. Juhul, kui ta just väga paranoialine ei ole. See protsent inimesi , kellesse Ole oma töödes kriitiliselt suhtub, näitustel nagunii ei käi. Tegelikult ei saagi rääkida mingist protsendist inimestest. Õigem oleks viidata mingile protsendile inimese sisemaailmas. Kui tal see olemas on. Oeh. Tegelikult ei ole need tegelased Karlo Funki elodiakid. Minu meelest on need eestlased ja isegi mitte enaltseed. Ole samastub oma töödes nii iseendaga, kui ka nende mehikestega. Kogu see näitus on jutustus temast endast. Ja kõige vähem leiab teda tegelikult nendelt piltidelt, kus ta on kujutanud ise ennast. Ilmselt siin peitubki populaarsuse võti. Ole ei häbene paljastada oma sisemaailma seda poolt, millest tavaliselt ei räägita, kuid mis on meis kõigis olemas. Meie olemuse sellest küljest, mille ilminguid piirab kokkulepe. Samas jätab kõik süütu ja kena mulje. Ta ei vea galeriisse politseikroonika materjali, et näidata, mis juhtuks kui kokkulepet ei oleks. Ja miks ka mitte. Kellele meeldiks tunnistada, et temas on peidus pihkur, piiluja, egomaniakk jne. Kui seda sööta aga selliselt, et me sellega ei samastu, saame oma moraliseeriva pilgu pöörata alati kellelegi teisele. Eestis naabrile. Vaataja säilitab oma eneseväärikuse ka siis, kui ta seesmiselt punastab. Eneseväärikus ja soliidsus on aga sellised asjad, mis ühes nii väikeses ja rabedas kogukonnas nagu Eesti seda on, omavad tohutut tähtsust. Võib vist öelda, et kõige tähtsamat. Sisemist tühjust ja ebakindlustunnet kompenseerib fassaad. Sama anonüümne, kui mehikesed Ole piltidel. Soliidsus tähendab samastatust, kuuluvust, kasvõi formaalset, ning asendab edukalt soojust ja armastust. Kui võrrelda nüüd Ole loomingut teiste moodsa kunsti ilmingutega ja mõelda, kuidas sobiks selline kunst näiteks mõnele biennaalile või muule võistukunstimisele. Kas ei võiks proovida näidata maailmale et idaplokimaade kunst ei ole ainult lõputu äng, surm, higi. Mis veel. Kindlasti suitsiid, lootusetus, vihkamine, nii vaimne kui poliitiline korruptsioon. Ma muidugi mõistan, et läänepooluse tellimus ja arvamus idapoolusest seostub just nende nimetajatega. Seda teades saadame end esindama ka neid kunstnike, kellede loomingust kõike seda leida võib. Seal me siis samastume ja kaome nende tuhandete teiste sarnaste hulka. Igal juhul on see riskivaba ja soliidne. Marki täis ei tee. Mis küll siis saaks, kui saadaks sinna mõne kunstniku, kel on päikeseline ja rõõmsailmeline looming? Kus eituse asemel domineerib jaatus. Siis loomulikult ....Hästi. Kõik ei ole kunst, mis haiseb. Käige näitustel ja tõdege, et kunstist saab igasuguseid impulsse. Ka positiivseid.

Agur Kruusing