Konserveeritud performance.

Taje Trossi näitus " Stilllife" Haapsalu Linnagaleriis annab põgusa ülevaate tema osalusel toimunud performancedest. Esitades seda kunstiliiki fotoseeriana tekitab kunstnik peegelduste jada, kus seotud mitu erinevat, teineteist tegelikult välistavat kunstivormi. Performance, mis eeldab hetke ajel tegutsemist ja peaks sattuma teravasse konflikti selle dokumenteerimisega on siin pakitud galeriis esitatavasse vormi. Mustvalgetest fotokoopiatest loodud installatsioon on esteetiline (plussmärgiga) ja vaadatav, rikkumata kuidagi tavapärast ettekujutlust "galeriikunstist". Kas see on halb, või kui tsiteerida Taje kaaslinlast, kas nii on ilus? Minu meelest on küll.

Meediatevaheline transformatsioon on alati huvipakkuv ja kui "idee" läbib vaatajani jõudes mitmed takistused, konserveerudes lõpuks millekski just selles keskkonnas vaadeldavaks, võib see õõvastust tekitada ehk ainult "rokkivatele" friikidele, kelle jaoks kompromissikeeld tuleks lisada üheteistkümnendaks käsuks. Kunstisündmuse transformeerumine toimub nagunii kohe, kui ta jõuab vaatajani. Nähtuse toime sõltub juba viimase intellektuaalsest valmisolekust otsida kontakti talle pakutavaga. Näituse nimetus, vaikelu, töötab vihjena. Esteetilisele vormile, mille loob läbimõeldud kujundus, vastandub juba mitte nii kaunis sisu. Kuna ei ole võimalik jälgida kogu etendust, siis peab oma töö tegema juhuslike kaadrite rida, mis edastab jutustuse kummalisest tegevusest. Üksikud fotopaljundused ei ole näiliselt valitud kompositsiooniga. Need vahelduvad ja tekitavad segadust. Aegajalt tekib illusioon liikumisest, samas leiame staatilise ja kauni pinnajaotuse. Ma ei pea end asjatundjaks performance alal, aga siiski edastab installatsioon tervikuna mingeid võnkeid, mis ehk on sarnased sellega, mida võiks tunda "elus" sündmust jälgides. Kui need on vaatajatele suunatud. Paljud sedalaadi üritused on määratud väid asjaosalistele endile.
Kas tasuks näitust külastada? Kindlasti. Vaid neli aastat kunstiõpingutega tegelenud Taje on võimeline esinema personaalnäitusega ilma, et peaks suhtuma tema tegevusse mingite reservatsioonidega. See on tulemus, milleni ei jõua enamik EKA lõpetajaid. Selle tunnistamine ei ole just rõõmu pakkuv, kuna olen olnud seal õppejõuks juba päris mitu aastat. Ma küll ei tea, mis on mäda Taani riigis, aga EKA ei ole mingil põhjusel enam eriti soodus pinnas kujutava kunsti õppijatele. Jõudsalt toimub liikumine rakenduskunsti valdkondades, kuid kujutava kunsti prioriteet väheneb kiiresti. Julgen seda väita, kuna olen jälginud üliõpilaste taset ja mis peamine, esinemisjulgust ja soovi. Kindlasti ei anna Academia Non Grata sada protsenti valmis kunstnike, aga soov tegelda kunstiga, julgeda tegelda sellega on siin olemas. See on aga üks eeldusi, et edasi jõuda. Andekus on ainult üks vajaminevatest tingimustest. Andekas aga passiivne üliõpilane peab vahetama kooli, kuna ta raiskab vaid enda ja teiste aega. Kunstnikuks pürgija ei saa endale lubada luksust mõelda oma tegevuse materiaalsele ja staatuslikule põhjendatusele. Ta kas tahab või ei taha. Natuke ei ole võimalik ega lubatud.
Jälle see vana jutt. Taje näitusel ei ole sellega mingisugust pistmist. Seda enam, et praegu õpib ta Soomes, Kuvataite Akademias. Milline on selle tegevuse vili, seda näete, kui külastate Haapsalu Linnagaleriis tema näitust. Ei pea vaatama ja vaimustust tundma vaid endale pressis nime teinud kunstnike loomingut. Kindlasti tunneb vaataja end hästi, kui ta suudab meeles pidada näiteks Toomiku või Ole vmm tuttava nime. Kunsti puhul ei ole persoonil tegeliku tähtsust. Autori looming kas eksisteerib ja toimib vaataja jaoks või ei. Praegune situatsioon Eestis, ilmselt ka mujal, näitab ilmekalt kunstipubliku nõutust ja eneseusalduse puudumist. Ostetakse Viiraltit, Kölerit jt. Kiidetakse tuntud nimede töid, olgu need kasvõi ilmselge praht suurkuju ateljee nurgast. Igal juhul peab olema vinge nimi ja parem oleks, kui kunstnik oleks surnud ja nimetatud mingis prestiizhes raamatus või kataloogis. Siin ei ole ilmselgelt tegemist kunstihuviga, vaid fetisheerimisega. Purgitäis Picasso peeru läheks kindlasti paremini kaubaks, kui tundmatu kunstniku väga hea töö. Aga see on vist alati nii olnud. Ajalugu on kindlaim garantii kvaliteedile. Sõltumata sellest, kes on kirjutanud või mis vaatenurga alt selle loo ajast.
Minge vaadake elusate loojate töid. Te saate enda kohta teada palju uut.
Agur Kruusing
foto: A.Tarmula

Taje Tross
1978, eesti haridus:
1996-1998 pärnu sytevaka kunstiosakond
1998 - 2000 academia non grata
2000 - helsinki kuvataide akademia
näitused
1999 kypsetusgraafika, pärnu
1999 veenäitus 1, art non grata,pärnu
2000 veenäitus 2, jõgeva
2000 phenomenon, imatara, soome
1997-2001 graafika in,pärnu
1998 - 2000 suur alternatsioon,pärnu
1997-2000 aeg ruum liikumine ,paide
1998 non grata performanced, kuvataide akademia galerii, soome
1999 performance kookonid, riias
1999 le sundrom de millenium,paide
1999 dionysia festival, tartu
1999 exteresa performance festival,mexiko
2000 naiste näitus, pärnu, uue kunsti muuseum
2000 laboratorium,performance festival, vilnius
2000 48 h eksperimentaal performanceid,turu, soome
2001 leena kuumola galerii,performanced, soome
2000 herbaarium, pedvale, läti
2001 exit performance festival,soome