Juba nädala vältel on Haapsalu Linnagaleriis olnud vőimalik vaadata kolme mehe näiust, kelledeks on Madis Eelmaa(fotod), Karl Eelmaa ja Jan Tomson(grafiti). Oma tööde ja näituse kohta kirjutab, laenates osa teksti Mika Valtari "Sinuhe" interpretatsioonist, Madis nii: Rännates kaugetes maades, olen kohanud palju jumalaid. Iga päev kuulen ühest vői kahest eriti tähelepanuväärsest jumalast, kelle nimesidki ma varemalt ei ole kuulnud, kuigi ma seda neile tohmanitele ei avalda. Aga sellegipärast ei teeks viga, kui leiaksin mingi sobiva jumala, keda vőiksin teenida. Mina Madis tegin need fotod, mitte selleks, et ülistada jumalaid, sest jumalaist olen ma tüdinud. Mitte et jumalaid meelitada, ei kartuse ega tulevikulootuse pärast. Oma elu ajal olen nii palju kaotanud ja kaotanud, et tühi kartus mind ei vaeva. Ja surematuse lootusest olen ma tüdinud nagu olen ma tüdinud ka jumalaist. Vaid omaenese pärast tegin ma need pildid.
Tegemist on fotograafiga, kes on oma elu vältel läbi rännanud vist kogu Kagu- Aasia. Ka need riigid, kuhu enamik meist minna ei julgeks, kas siis ebastabiilse poliitilise olukorra pärast vői lihtsalt mugavuste puudumise tőttu. Madis valdab piltide ja kogutud esemete näol ilmselt üht väärtuslikumat kogu neist maadest Eestis. Aga mitte dokumentalistikaga ei soovi ta esineda HLG-s. Siia on välja riputatud digitaalsed kollazhid, vaikelud ja lavastused. Enamusel töödest on ühe elmendina mőne jumala kujuke, mis oponeerib juba tunduvalt maisematele objektidele, milledeks on inimkeha, puuviljad jne. Selline esitus jätab mulje küllalt iroonilisest suhtumisest objektidesse, kus olulisem on esteetiline aspekt kui eetiline. Tehnilistst küljest ei teki kahtlust, et tegemist on oma ala asjatundjaga. Meil vist suhteliselt harva kasutatav vőte, kus foto teekond filmilt arvutisse ja seejärel tagasi filmile, annab autoril vőimaluse lisada ajaloolistele objektidele oma panuse, muutes näiteks pühamuseinal paiknevad jumalad ja jumalused osaliselt veidi lihalikemaks. Lavastused, milledest autor ise peab olulisimaks iseenda aktifotosid, pilditatud Vastseliina Linnuses erinevates olukordades, on vaheldumisi kas väga jutustavad vői rajatud jällegi enam visuaalsele efektile. Vőibolla see eklektika muudab ekspositsiooni veidike laialivalguvaks. Vői on se taotlus. Siin jään vastuse vőlgu, aga vatamist peaks jätkuma igale maitsele.

Näituse teise poole moodustavad suutremőőtmelised pildid grafititehnikas. Kasutan sőna pilt, kuna grafiti galeriiseinal oleks efektsem aga hiljem hirmus kallis likvideerida. Kui kodumaisel kunstipublikul peaks olema juba välja kujunenud oma suhe grafitisse, siis sellel näitusel nähtu peaks seda sihikut veidike paigast nihutama. Vähemalt minu jaoks oli vőrdlemisi ootamatu näha selles tehnikas erinevaid jumalusi hinduismist, budismist. Räige ja agressivse subkultuuri näite asemel vaatame näkku üsna sulnitele tasapinnalistele tegelastele erinevatest religioonidest. Paraku pole minu kogemused selles vadkonnas eriti suured mistőttu jätan otsuse lagetamise igaühe enda kanda.
Kokkuvőtteks vőiks öelda, et näitusel nähtu annab pildi autoritest, kellede jaoks mőte religioosetel teemadel ei erine oluliselt mőttest igapäevaelu teemadel. Eks ole see ju Eestlasele tegelikult omane kuna enamus jumalaist ja religioonidest on siia maanurka sattunud kas vägivaldsel teel vői protestist kantuna. Usaldusväärset infot meie omadest uskumustest liigub vähe ja näib et me tuleme toime ka ilma selleta. On see meie eelis vői puudus, raske ütelda. Arvan, et seda saab näitama aeg. Aga alles pärast KAUKAJUMALA kukutamist maarjamaal.
Agur Kruusing