Meiu Mündi näitus Haapsalu Linnagaleriis on kujundatud ja avatud. Riputatud ja kujundatud rekordilise kiirusega. See ei ole tingitud minu pealiskaudsusest ega Meiu tööde halvast kvaliteedist. Vastupidi, kui näitusele toodav on loetav ja sobiv, asetuvad asjad nagu iseenesest oma õigetele kohtadele. Mida vaataja näha saab? Saab näha maale, mis vaatamata ajastu ratsionaalsele maailmakäsitlusele tekitavad tunde. Selle juba justnagu sobimatu emotsiooni. Kui ma nüüd mõtlen, mis tunne see küll on siis ei olegi seda lihtne kirjeldada. Mis tunne tekib, kui sul antakse võimalus näha midagi intiimset, jäädes ise nähtamatuks? Kui mul oleks vene muinasjutust pärit „šapka nevidimka“ ehk nähtamatuks tegev kübar, siis oleks see tunne mulle tuttav ja igapäevane. Mul ei ole sellist mütsi ja mul puudub võimalus näha inimeste varjatud, haavatavat poolt. Just seda Meiu meile näitab, tehes seda diskreetselt ja täpselt. Ma olen keelatud kohas ja vaatan keelatud asju, samas tegemata midagi vägivaldset ega sunnitut. Kapipimeduses rippuvad kleidid, lapsepõlveunistuseks jäänud baleriini kutse. Hämaras toas mängivad lapsed, kelledest näha vaid riided. Meiul on õnnestunud ka üks kõige võimatumaid asju. Nimelt on ta kujutanud lapsi. Maalinud ka ingli. Nüüd võiks lugejal juba häirekellad lööma hakata, kuna minu nähtud taiesed nendel teemadel nõretavad nunnutamisest, heldimusest, müstikast ja klišeedest. Aga Meiu maalil „ must ingel „ on laps- ingel, ja mul ei hakka näos ükski lihas tõmblema ega soovi ma ka ruumist kiiresti lahkuda kui ma seda vaatan. See on hea pilt. Vaatajale ei sunnita peale tõlgendamist vaid saab piirduda esteetilise doosiga.