04. 06 avati Haapsalu Linnagaleris Peeter Alliku näitus " XX sajandi saladusi". Näitus jőudis Haapsalusse oodatust varem ja seega kuulub valdav osa töödest aastasse 96. Näituse kvaliteeti see kőik aga ei mőjuta, kuna Alliku maalid näikse aja jooksul paremaks muutuvat. Tahtmatult tekib seos veiniga....
See on märk kvaliteedist. Mis ei aegu, see on hea. Alliku tööde sőnum on kestev. Skandaalne. Provotseeriv. Meenub tema kunagi öeldu, et " siis olin ma veel noor ja ropp mees". Roppus, skandaalsus ja provotseerivus aga ei loo kvaliteeti, kui puudub kujund ja oskus seda näidata. Siit peaks őppima just noorema pőlve kunstnikud, kes pahatihti dokumenteerivad mingi ekstreemse nähtuse ja esitavad selle üksühele galeriis. See on ajakirjanduse tasand ja vőimalik dialoog peaks kuuluma ennekőike sellesse kategooriasse. Kunstiruum kattub küll osaliselt dokumentalistikaga, kuid ei dubleeri seda.
Avaüritusel kőneles kunstnik oma loomingust ja juhtis tähelepanu sőnale nali. Publiku hulgas kerkis esile mőiste ilus. Matemaatiline tehe looks väljendi ilus nali, aga see oleks kohatu. Lausa vale. Alliku tööd ei ole ilusad. Nad on kohati lausa koledad. Teemad ka. Őhku jäi veidi leppimatu küsimus, et miks kaunil Eestimaal tehakse koledat kunsti. Ja et kas kunst peabki kole olema. Et kui on ilus, siis on kohe kitsh. Ei ole kohe. Kitsh on siis, kui kunstnik on küündimatu ja ei saa aru. Tal vőib sellegipoolest majanduslikut väga hästi minna, kuna ostjaid meelitab ilus banaalsus. Kui keegi tahab nende maailmapilti mőra lüüa, siis see enam ei meelita. See ei meeldi üldse. Kuidas saakski laulda selliselt, et "isamaa koledat hoieldes, vaenlase (kes see küll olla vőiks)...". Vaadake Alliku pilte ja te leiate oma vaenlase üles. Mugavam on muidugi seda vaenlast mitte tunda ja teda mitte näha, sest eks peeglisse vaatamisega on ju ka nii, et kui ma ennast ei näe, siis minu peegelpilt ei näe mind ka. Jaanalindude kasvatamine Eesti eesindlikus pőllumajanduses on forsseerinud jaanalinnu efekti ka eestlase mőttemaailmas. Kui veel viisteist aastat tagasi oleks olnud vőimali sellise näituse eksponeerimine, siis oleks kőik aru saanud ja kaasa mőelnud ja neile oleks meeldinud ja nad oleksid sosistanud "osssaa". Praegu oli "ossaaa" ainult pildi ees "Kusev kasakas". Ja mitte selle alatooniga mis viisteist aastat tagasi. Ma arvan et Eesti peab astuma Euroopa Liitu. Ta peab sinna kohe sügavalt sisse astuma, et kaoks jaanalinnundus meie aladelt ja kostaks jälle őige alatooniga "ossaaa".